Tallinna Pedagoogikaьlikool

KASVATUSFILOSOOFIA

Eksamitцц

Kierkegaard`i lдhenemine inimese olemusele ja kasvatusele

Хppejхud: S.Kera

Anna Pomm

EV-11

Tallinn

1997

Kхik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kхigest hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tхdede ja nende enama teadvusse-tхstmise teenistuses. Selles mхttes vхime nдha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse eluvддrtustele.

Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivхrd, kuivхrd ta rьndab Hegelit, on seda silmas pidades pдris tabav iseloomustus.

Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle sokraatilise dialektika: “... igatahes on usaldusvддrne, et tal

(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi ьhist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rьnnates oli

Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma хpetajaks. “Vдljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena

- хilis, avala hingega tark, sina olid tхeliselt reformaator”.

“...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui mхtlejat...” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.

Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika

(µ(((((((( - дmmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli sarnastanud oma дmmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas tхel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses, kьsivas lдhenemises tundmatule - ьhesхnaga subjektiivne dialektika, kunst kьsitleda iseennast iseenese kohta.

Kirkegaard ьlistas Sokrates selle eest, et too “tхi ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.

Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud sokraatiline dialektika. Asi pole ьksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut, tдiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.

Ehkki “Sokratese pхhimхte seisneb... selles, et inimene peab leidma oma tegude eesmдrgi kui ka maailma lхppeesmдrgi, lдhtudes ainuьksi enesest, ja saavutama tхe omaenese jхududega,” siiski “mхtleb tхeline mхtlemine”

Sokratese arvates “nii, et tema sisu ei ole seejuures subjektiivne, vaid objektiivne”.

Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse tхe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid subjektiivse tхe, “tхde minu jaoks” saamiseks, kuivхrd ьhtki teist tхde ta tunnistatud: “...objektiivselt pole olemas mingisugust tхde...”.

Kierkegaard heitis kohe alguses kхrvale objektiivse tunnetuse ning eitas selle vддrtus ja tхelisust. Ta kutsus minema vastupidist

- radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nхua midagi muud peale tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei suuda objektiivne olla”.