Kierkegaard

| Категория реферата: Рефераты по философии
| Теги реферата: европа реферат, реферат капитал
| Добавил(а) на сайт: Gagolin.

See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille esmane ьlesanne oli kummutada “vддr ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes rддgivad objektiivsetest tulemustest, mхtlemata, et just nimelt filosoof on ьlimalt subjektiivne”.

Nagu Hegel, mддratles Kierkegaard saamist mitteolemisest olemisele ьleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, ьleminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kхik liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ьhelegi loogikale alluvad “rahutud pead”.

Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks ьleminek, ьleminek vхimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus pхhimхtteliselt, kvalitatiivselt. “...Kuivхrd lхpmatult erineb millegi kдsitamine vхimalikkuses sellesama kдsitamisest tegelikkusest,” on ta

“Pдevikus” mдrkinud. Erinevalt vхimalikkusest ei saa tegelikkus tema arvates olla loogilise kдsitluse objekt. “Mхeldav reaalsus on tegelikkus, ja iga kьsimuse selle kohta, kas miski on tegelik peab mхtlemine hьlgama”.

Kierkegaard pidas selles kьsimuses peamiseks eksimuste allikaks vхimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse vahekorra vддra kдsitus. Saamine ei allu paratamatusele ja ei sobi sellega kokku. “Kхik, mis saamas on, tхestab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest ainus, mis ei vхi saada, on paratamatu, kuna paratamatu on olemas”.

Hegelile mддratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika vдlistab vabaduse ja ьhtlasi jutuslikkuse, ei ole pхhjendatud. Nende kategooriate dialektiline kдsitus seisabki selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja juhuslikkust seob vastandite ьhtsus ning need kategooriad ei vдlista teineteist.

Kui Kierkegaard vхttis endale ьlesandeks kukutada paratamatuse mхiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis - vastandades neid metafььsiliselt - ьtles ta lahti dialektikast. Samavхrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine vхimalikkusest, mille Kierkegaard pьstitas vastandina Hegelile, kes kдsitas neid dialektiliselt, vastastikku lдbipхimunutena, mis nдhtub juba formaalse ja reaalse vхimalikkuse eristamisest.

Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli omast erinevale dialektikavormile, vaid hьlgas dialektika. Ta pььdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta lхigi lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine teostamatuks, kuivхrd tollesama lahkulццmise хigustusena oli

Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja jхupingutusi.

Vastuolukategooria lдbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:

“Kхikjal, kus on elu, on vastuolu”. Ent tal polnud eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole vastuolugi. Vдljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid eksistentsiaalne vastuolu ei eelda ьhtsust, vaid vдlistab seda.

Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse tхlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jхud. “Sхna

“vastuolu” ei tule siin vхtta mitte selles neetud tдhenduses, mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel sхnal loomejхudu”.

“Minu eluvaatlus on tдiesti mхttetu. Mulle tundub, et kuri vaim on mu ninale asetanud prillid, mille ьks klaas tohutult suurendab, teine aga samavхrra vдhendab.”

Kierkegaardi tццdes on vдga vдhe цelnud kasvatusest ja lastest ьldse. “Meelsamini rддgin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi loota, et nad saavad kunagi mхistusega olenditeks; aga need, kes nendeks on saanud - oh sa issand kьll!”

Kierkegaardile polnud olemine ьleьldse ja veel vдhem inimese eksistents mхtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard lдhtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on vaimne, siiski on tema vaimu-kдsitus selline, et see ххnestab idealistliku kontseptsiooni.

Kierkegaardi arvates ei vхi inimene olla teadusliku tunnetuse objekt, enamgi, teda ei vхi kдsitleda ka subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused psьhhofьsioloogia koolkonnad. “Kes eksisteerib, see ei saa samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt”.

“Materialistlik fьsioloogia on koomiline..., aga uusim, enam hingestatud fьsioloogia on sofistlik”. Hinge ja keha probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing on primaarne, keha - sekundaarne. “Keha on hinge ja seega ka vaimu organ”. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge ja keha sьntees, mida juhib vaim. Lхppkokkuvхttes “inimene on vaim”. Psьhho-fььsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud idealistlikult.

Kuid psьhhofььsiline probleen on vaid ьks fьlosoofia pхhikьsimuse - olemise ja mхtlemise vahekorra kьsimuse - tahke.

Kirkegaard ei pidanud olemist mхtlemiseks, kuna vaim pole mхtlemine, mis ainult ei vхimalda, vaid lausa nхuab loogilist mххtu ja kдsitlust. Just selles on tema salvava mдrkuse tхeline mхte, et vдite puhul - olemine ja mхtlemine on samased, tuleb “ьhekorraga naerda ja nutta”.

Kui “olemise” asemel oleks jutt “eksistentsist”

(spetsiifilises tдhenduses, milles seda mхistet kasutas

Kierkegaard), ja “mхtlemise” asemel - vaimust (jдllegi tema tдhenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tььpi subjektiivse idealismi pхhilause.

Цelduga ei ole karvavхrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika

Descartes’i lausega “ma mхtlen, jдrelikult ma olen olemas”. Ta vдitis, et olemise jдreldamine mхtlemisest on vastuolus, ja tхstatas