Kierkegaard

| Категория реферата: Рефераты по философии
| Теги реферата: европа реферат, реферат капитал
| Добавил(а) на сайт: Gagolin.

Descartes’i vastu mхtlemise ja olemise vahekorra vastupidise vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mхtlev, siis ma mхtlen”.

Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja mхtlemise, nende vahel ei ole “ideaalset samasust”. “Mхtlemisega samane olemine ei ole ьldse inimlik olemine”.

“Minu peamine mхte oli, et meie ajal on teadmise ьlikьlluse tхttu дra unustanud, mis tдhendab eksisteerida ja mis tдhendus on enesessepццratusel...”.

“Mхned looduseuurijad leidsid vхi pььdsid leida kusagil maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist universumid vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis selle aga iseeneses.

Sellises spetsiifilises tдhenduses on “eksisteerimine”

Kierkegaardile ainuke “tхelisus”, mis piirab “olemise” mхistet ja on vastandatud “mхtlemisele”. “On tхelisus vдlisilm?” kьsib ta iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tхelisus on sisemaailm”, oma Mina enesesuhe oma Minaga.

Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega mхtlemises ei ole obsoluutselt midagi ьhist”.

Kierkegaardi ei rahuldanud mддratleda inimest mхtleva olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema eksistentsis peamine. “Tхeliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa eksisteerida. Kхik eksistentsiprobleemid on ьhenduses kirega.

Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkхige. Kirg on eksistentsi liikumapanev jхud ja “subjektiivsuse tipp”.

Taani teoloogi arvates ei vхi inimest niisiis mддratleda mхtleva substansina, loomuliku olendina ega ьldse mingit liigi

“objektina”. Tegelikult ei saa inimest ьldse defineerida. Olles kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end selleks, mis ta on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see on Mina.”

Kьsimusele “Mis tдhendab olla inimene?”, Kierkegaard on taandanud filosoofia pхhikьsimuse: mis tдhendab olla?...

Kierkegaard on end kunagi vхrrelnud inimesega, kes elab iga hetk kokku variseda ahvardaval pццningul. Seejuures ta teab seda.

Sellepдrast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad mahalхhkumisele mддratud ьhiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge alt igasugune pinna”.

Vхib olla tema filosoofilised tццd pььavad nхu anda, aidata nendele inimestele. Ta ei taha хppida, vaid tahab, et inimesed ise leiaksid otsust.

V4ib-olla ьks vдljapддs, mida ta pakub on: “Mхistatuslik ei tule olla mitte ьksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”

KASUTATUD KIRJANDUS:

????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.
??? ??????????. 1994.
Bхhhovski B. Kierkegaard (Suuri mхtlejaid). 1975.
Salumaa E. Kierkegaard. 1993.